Juubeldav hüüumärk
Kuus aastat tagasi, kui panin paberile Margarita Voitese biograafia ja pealkirjastasin selle „Imet tabades“, arvati et ülistan raamatu peategelast kui enneolematut imet. Tegelikult pidasin parafraasiga Vilde näidendile silmas pigem seda, et peategelasel on õnnestunud oma kunstiga imet tabada. Nüüd, pärast Voitese esinemist oma 80. sünnipäeval, ei pea aga häbenema ka seisukohavõttu, et imena ta Eesti muusika ajalukku lähebki. Kontserdi järel mõtiskles tšellist ja muusikaakadeemia professor Peeter Paemurru: „Tavaliselt on lauljad selles vanuses … surnud. Kui nad juhuslikult on veel elus, ei laula neist enam keegi.“
Kui võrrelda Margarita Voitese kolme viimast juubelit, oli seekordne kõige raskem ja riskantsem. Ehkki sünnipäevadel on eeskätt kohal mõistev ja kõike andestav publik, oleks olnud kurb, kui keegi kuulajatest oleks pidanud pettuma ja soovinud, et oleks pigem jätnud tulemata. Selle asemel tõdesid professionaalidki, et Margarita laulis paremini kui viis või kümme aastat tagasi – iseäranis fokusseeritult, musikaalselt ja lihtsalt, erilise puhtuse ja säraga.
Kava kujutas endast peaaegu täismetraažilist kontserti: Härma „Lauliku lapsepõli“, Kapi „Jaani ootamine“, Giordani „Caro mio ben“, Moniuszko „Kuldkalake“, Vlassovi „Bahtšisarai purskkaevule“, Massenet’ „Armsam, ava silmad“, Kos-Anatolski „Ööbiku romanss“, Händeli Alcina aaria samanimelisest ooperist ja Caccini „Ave Maria“. Klaveril saatis juubilari tema kahe viimase aastakümne armastatuim pianist Piia Paemurru.
Pärast laulmist vahetas Margarita Voites kiirelt kostüümi, istus väärikasse tugitooli ja vaatas koos publikuga juubeliõhtuks valminud lühifilmi, mille panid kokku režissöör Ruti Murusalu ja monteerija Kalle Käärik. Film kannab pealkirja „Sempre libera“. Muusikainimesed teavad hästi, et tegu on tsitaadiga Voitese hiilgeosast. Nii laulab Violetta Verdi ooperi „Traviata“ I vaatuse lõpus. Eesti keeles tähendab „Sempre libera“ aga „Alati vaba“. See ongi üks põhiline joon, mis on Margarita Voitest alati iseloomustanud – tema eriline vabadus nii muusikas kui ka kogu olekus, tema julgus, sõltumatus ja kõigutamatus.
Õhtu jätkus õnnitlustega. Esimesed viis aastat professionaalse lauljana oli Margarita Voites Vanemuise teatri solist. Selle lavalaudadele jõudis ta veelgi varem, kui 1957. aasta kevadel mängis ülikooli näitering operetti „Montmartre’i kannike“. Seda alguste algust meenutas tartlaste esindaja, sopran Pirjo Jonas, kes esitas Kannikese laulu.
Kõigi muude tiitlite kõrval on Margarita Voites ka Eesti Näitlejate Liidu auliige. Seda, et ka muusikateater on lahutamatu osa Eesti teatrist, kinnitasid teatriliidu esimees Ain Lutsepp ja näitlejate liidu esindaja Eneken Aksel.
Viimastel aastatel on Margarita Voites võtnud enda kanda ka noorte lauljate hea haldja rolli. Üks neist, kes on saanud tema õnnistuse, on sopran Aile Asszonyi. Oma sõnavõtus meenutas Aile, kuidas lapsena nähtud Margarita Voitese Violetta oli peamine säde, mis sütitas temas ooperiarmastuse. Kingituseks juubilarile esitas ta Aida aaria „Ritorna vincitor“ („Tule tagasi võitjana“) Verdi ooperist „Aida“. Klaveril saatis teda Margarita Voitese kunagine väga armas partner Ivo Sillamaa.
Rahvusooperi Estonia nimel võttis sõna Margarita Voitese hiilgeajal teatrit juhtinud ja praegu nõukogu esimehe ametit kandev Arne Mikk, lillekorvi andis üle peadirektor Aivar Mäe. Muusikalise tervitusena kõlas kvartett Verdi ooperist „Rigoletto“, mida klaveril saatis Tarmo Eespere.
Õhtu viimane number oli joogilaul Verdi ooperist „Traviata“. Šampanjaklaaside kõlinal astusid lavale kõik saalis viibivad endised ja praegused estoonlased – Anu Kaal, Helgi Sallo, Mare Jõgeva, Margit Saulep, Aile Asszonyi, Kristel Pärtna, Helen Lokuta, Ivo Kuusk, Tiit Tralla, Mati Kõrts, Alar Haak, Mart Madiste, Voldemar Kuslap, Hans Miilberg, Jassi Zahharov, Teo Maiste ja Mati Palm. Eraldi märkimist väärib, et Šotimaalt oli kohale lennanud Eve Vahter (endiste perekonnanimedega Tasa ja Randkivi), 1980ndatel lavale astunud koloratuursopran, 1990ndate Vanemuise primadonna ja Margarita Voitese arvates tollaseid perspektiivikamaid ja talle armsamaid lauljaid.
Juubeliõhtu toimumispaik ei olnud valitud juhuslikult. Sealsamas Mustpeade majas, tollases Tombi-nimelises kultuurihoones, algaski 1957. aastal Margarita Voitese tähelend. Moskvas toimus ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival. Eesti esindajate väljavalimiseks korraldati konkurss, kus kuldmedali sai 20aastane Tartu Ülikooli bibliograafiatudeng Margarita Lombak. Ligi 60 aastat hiljem oli ta ikka meie ees laulmas.
Margarita Voitese juubeli ootel
Colla Voce ettevõtmiste seas on Margarita Voitese tähtpäevadel olnud keskne koht. Iga viie aasta tagant – nagu laulupidudel – kohtuvad primadonnaga südamlikus õhkkonnas tema truu publik, kolleegid, sõbrad ja sugulased. Margarita Voites on kõige muu seas eriline artist ka selle poolest, et ta armastab tähtpäevi ja tähelepanu. „Ma pole kunagi läinud lavale, et öelda publikule – vabandage, et teile laulan. Meeldib või mitte, pakun omalt poolt parima,“ on olnud tema moto. Ja rahvas on seda hinnanud. 2006. aastal hämmastas Voites publikut oma energia ja julgusega, esitades Estonia kontserdisaalis poolteist tundi järjest suure sümfooniaorkestri saatel kõige keerulisemat koloratuursoprani repertuaari: aariaid ja duette ooperitest „Traviata“, „Lucia di Lammermoor“, „Türklane Itaalias“ ja „Faust“. Duetipartnerid olid Urve Tauts, Mati Palm, Jassi Zahharov ja Juhan Tralla. Kolmveerandsajandi tähistamise iva 2011. aastal seisnes selles, et koos juubilariga musitseerisid tema armastatuimad klaveri- ja orelisaatjad Ivari Ilja, Piia Paemurru, Riina Pikani, Ulla Krigul, Aare-Paul Lattik, Maris Oidekivi-Kaufmann ja Andres Uibo, samuti tenor Andres Köster ja Rahvusooperi koor. Seekordne juubeliõhtu tõotab tulla kõige mitmekesisem, lennukam ja spontaansem.
Margarita Voitese juubelikontsertide plakatid 2006 ja 2011. Kujundaja Maris Valk
“Kirjad Islandilt” jõudis saarerahvani
Pärast edukat linastamist Eestis (kaheksa nädalat seansse ja ligi 1300 vaatajat kinos Artis ning 70 000 silmapaari ja parim eetriaeg ETVs – jõululaupäeval pärast „Aktuaalset kaamerat“) sõitsime filmi „Kirjad Islandilt“ meeskonnaga aprilli algul Islandile. Reis oli eriti huvitav meie režissöörile Ruti Murusalule, kes võttis töö üle pärast Peeter Brambati lahkumist, kui peaaegu kõik võtted olid juba tehtud. Ruti oli päevade ja nädalate kaupa istunud montaažilaua taga ja vaadanud kaadreid Islandist, kus ta kunagi ei olnud käinud. Nüüd nägi ta ihusilmaga seda müstilist maastikku ja filmis intervjueeritud inimesi.
Islandi-esilinastus toimus 3. aprillil 2016 Heimaey saarel, mis oli peategelase Annika Tõnuri viimane elukoht. Publiku hulgas oli saarekese koorekiht, kellest paljud olid Annikaga kokku puutunud. Kohalikus ajalehes Eyjafrettir (Saarte Uudised) leiti: „Kõik Annika õpilased, kolleegid ja sõbrad, kel ei olnud võimalust seda filmi näha, jäid paljust ilma. Mitte esmajoones selle tõttu, et film annab sissevaate tema ellu enne Vestmanni saartele tulekut. Pigem hoopis selle pärast, et meil oli võimalus tund aega maha istuda ja nautida tõelise artisti seltskonda, kes puudutas nii paljusid selle lühikese aja jooksul, mis ta meiega oli.“
